Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Simitten Bozaya: Istanbuli tänavatoit.

Istanbuli tänaval söömine ei ole kiirustamine, vaid pigem viis linna rütmiga kooskõlla minna.

Radar TürkiyeRadar Türkiye24 Eylül 202643
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Simitten Bozaya: Istanbuli tänavatoit.

İstanbulis tänaval süüdatud toit ei ole lihtsalt kiire lahendus, vaid üks viis linna rütmiga kooskõlla jõudmiseks. Hommikul praamile jooksmisel ostetud simit, õhtul sadamas söödud kala-sai, talveõhtul kindadega hoitud kastanid ja Vefas pakutav kaneeliskimajook – igaüks neist on osa linna erinevatest hetkedest ja aastaaegadest. Selles artiklis räägime İstanbuli tänavatoitude lugudest, tuginedes erinevatele allikatele: millest need pärit on, millal need populaarsust kogusid, millised on nende parimad hooajad ja piirkonnad, ning millisele tähelepanule peaks tänaval neid nautides tähelepanu pöörama. Kuna meil on eraldi artikkel, mis käsitleb kohvi- ja teekultuuri, mainime neid siin vaid lühidalt.

**Simit hommikul**

Simiti ajalugu İstanbulis ulatub tagasi kirjalikeni. Türkike Wikipedia artikli kohaselt on simitit İstanbulis tarbitud alates 1525. aastast. 1593. aastal määrati Üsküdari kohtu registris ametlikult simiti kaal ja hind, mis tähendab, et see oli osa hinnakontrollisüsteemi. 17. sajandi reisija Evliya Çelebi kirjutas, et 1630. aastal oli İstanbulis 70 ettevõtet, mis müüsid simiteid. Ka palee ei olnud simitist võõras: TDV Islamientseklopedias mainitakse, et paleeahi küpsetas ka simiteid. Simiti eripära on see, et seda enne küpsetamist kastetakse suhkruvees ja seejärel puudritatakse seesamiga, mis annab sellele värvi ja kerge magususe. See meetod eristab seda ka idaeuroopalikest ringikujulistest leibadest, mis valmistatakse keetud tainast. Türgis on tekkinud ka erinevaid piirkondlikke simitite variante; geograafilise märgusega Ankara simit on İstanbuli simitist väiksem ja sellel on tugevam suhkruveesisaldus. Müügiviis on sajandite jooksul peaaegu muutumatuks jäänud. Simitite müüjad käivad ringi kas oma pea kohal kandvate alustega või klaasist kastidega, tehes oma toodete värskuse ja kuumuse kohta teateid. Paljud visuaalsed materjalid, alates 19. sajandi alguse graveeringutest kuni 1906. aasta illustratsioonideni, on jäädvustanud selle tuttava figuuri İstanbuli tänavatel. Hea reisija naudib simiti koos reisiga. Varahommikul on praamide ja metroojaamade lähedal olevate kastide ees palju inimesi; sel ajal on teil suurem tõenäosus saada värske, just ahjust tulnud simit. Simiti nautimine tassi tee või valge juustuga on üks İstanbuli vanimaid hommikusöögi traditsioone.

**Kala-sai sadamas**

Kala-sai juured ulatuvad İstanbuli kal Siil ja säga ei migreeru enam Bosporuse kaudu nagu varem, alates 1970. aastatest. Ingliskeelne Wikipedia artikli Eminönü kohta kirjutab, et piirkond on kuulus grillitud säga-saiakestest, mida müüakse paatidelt Galata silla lähedal. Ametnikud sekkuvad aeg-ajalt sellesse müüki ja 2022. aastal oli veel kolm paati, mis seda tegevust jätkasid. Kuigi säga-saiakeste jaoks on kõige tuntum koht endiselt Eminönü rannik, on sarnaseid müügikohtaid ka Karaköy'st Üsküdarieni, paljudes rannikuäärsetes piirkondades. Saiakestesse lisatakse tavaliselt tomateid, rohelisi maitsetaimi ja sibulat. Ärge kartke küsida, millest säga-saiakestes kasutatud kala on; hooajalise tursaga või sardinaga tehtud saiakene on teistsugune kogemus kui importitud säga kasutades valmistatud. Kui olete huvitatud Bosporuse kalanduse ajakava kohta, lugege meie artiklit "Lüferist hamsini".

Mereandid ja rannikultuur

Mereandid on üks Istanbuli öiste tänavate tuntumaid müügikohtaid. Küpsetatud musta mereaniidi kest täidetakse maitsvate riisiga ja serveeritakse tsitrusviljaga. Türgi esimese trükitud köögiraamatu, Mehmed Kamili 1844. aasta teose "Melceü't-Tabbahin", kohaselt puhastatakse mereanid, nende hingedeta avatakse ja täidetakse riisiga, mis on valmistatud sibula, oliiviõli, pähklite, kuivatatud ploomide ja vürtsidega nagu kardamom, kaneel, nelk ja must pipar. Seejärel küpsetatakse need oma mahlaga. Ingliskeelse Wikipedia artikli kohaselt on see roog ajalooliselt seostatud osmanide armenlastega ja 1888. aasta allikas mainib, et armenlased valmistasid suuri mereanide roogasid rasvaga. Artiklis lisatakse, et 1960. aastatel jõudis mereanide valmistamise ja müümise äri Mardinist pärit immigrantide kätte, mistõttu levisid tulisemad Mardini stiilis variandid. Tänapäeval on enamik müügikohtaid väikesed mobiilsed kärud ja müük kestab hilja ööni. Mereanide teema vajab ka merevaatepunkti. Maailma- ja metsandusministeeriumi 2024–2028. aasta kaubandusliku kalapüügi kohta avaldatud teatis keelab musta mereaniidi ja karvse mereaniidi püütmise Istanbuli Bosporuse lõunaosas, Ahırkapı ja Kadıköy vahelisel alal ning Paşabahçe ja Yeniköy vahelisel alal. Bosporuse vabadal alal ja teistes vetevooludes on mereaniidi püük keelatud 15. aprillist kuni 30. juunini. Seega on oluline teada, kust mereanid pärit on, sama palju kui Talvised õhtud ja boza

Boza on paksu konsistentsiga, kergelt hapu talvejook, mis valmistatakse fermenteeritud teraviljadest. Türkikeelne Wikipedia toob välja, et Ibn Battuta märkis 14. sajandi alguses, et türklased Deşt-i Kıpçakis joovad seda jooki. 17. sajandi keskpaigas kirjutas Evliya Çelebi, et Istanbulis oli üle 300 boza-poe ja umbes 1100 boza-müüjat. Tänapäeval on boza Istanbulis peaaegu sünonüüm ühe piirkonnaga: Vefa. Hacı Sadık Bey, kes saabus 1870. aastal Kosovost Prizrenist Istanbulisse, arendas välja uue retsepti, mis oli vedelam, tumedam ja hapum kui tollal linnas müüdav boza. Kuus aastat müüs ta bozat talvistel õhtutel, kandes vaskanumit. 1876. aastal avas ta Vefasse poe, mis on tänapäeval tuntud kui Vefa Bozacısı. Yüzyıllık Markalar Derneği (Sada-aastaste brändide ühingu) arhiivide andmetel külastas Atatürki 18. novembril 1937. aastal seda poodi ja tema joomise klaas on säilinud mälestusena. Ettevõtet juhib endiselt sama perekonna neljas põlvkond. Vefa boza valmistatakse vastavalt Küre entsüklopeedia andmetel teravilja, vee ja suhkru kasutades, kasutades loomulikku fermentatsiooni. Türkikeelne Wikipedia märgib, et pood avati 1876. aastal, samal aastal, kui kuulutati välja esimene Ottomani impeeriumi konstitutsioon. Boza juuakse tavaliselt kaneeliga ja röstitud hernestega. Parim aeg selle nautimiseks on külmad talvised õhtud. Süleymaniye ümbrust uurides ja Vefa kitsastest tänavatest mööda jalutades on klaas bozat joomine parim viis selle jooki ajaloolises kontekstis tutvuda. Alates 2000. aastatest on pakendatud boza saadaval ka supermarketites, kuid värskelt valminud boza on teistsugune.

Salep ja külmad hommikud

Salep on pulber, mis on valmistatud teatud orhideede juuretest, sisaldades tärklist, mida nimetatakse glukomannaniks, ja seda paksendatakse, et valmistada kuum jook. Türkikeelse Wikipedia kohaselt levis salep Ottomani impeeriumis ja jõudis enne kohvi ja tee levikut ka Inglismaale ja Saksamaale, kus seda 17. ja 18. sajandil kohvikutes "saloop" nime all pakuti. Tänapäeval on talvel lihtne leida salepi praamidele, sadamatele ja kondiitritest. Kuid sellel kuumal joogil on ka oma hind: samad orhideed on suurenenud nõudluse tõttu ohustatud paljudes piirkondades, sealhulgas Kreekas, Türgis ja Iraanis. Türgis on kol 1817–1820. aastatel pühameesreise teinud Hacı Bekir avas poe, mis sai hiljem tema nime kandma. See ettevõte, mis on tänapäeval tuntud nime all Ali Muhiddin Hacı Bekir, võitis 1897. aastal Brüsseli ja 1906. aastal Pariisi messidel kuldmedali, avas filiaalid Kairos ja Aleksandrias ning jätkab oma tegevust viienda põlvkonna vahendusel, olles Türgi vanim kommivabrik. Kommi nimi pärineb araabia väljendusest "rahat-ül hulkum", mis tähendab "kõri leevendav". Türk Vikipedias kirjutatakse, et 17. sajandil, kui rafineeritud suhkur (suhkrukristallid) ja eriti tärklis riiki jõudsid, muutusid varem mee või moosiga valmistatud kommide nii tootmine kui ka maitse. Räägitakse, et Hacı Bekir tutvustas kommi Euroopas ja võitis I. Abdülhamidi korraldatud konkursil, kuid see on vaid legend. Afyoni komm, Safranbolu komm ja Osmaneli õunakomm on täna geograafilise märgistusega kaitstud. Aysu Hatipoğlu ja Orhan Batmani töö tuletab meelde, et türki kohvi valmistatakse traditsiooniliselt aeglase kuumutamise teel ja seda serveeritakse koos röstitud kommidega; seega on komm mitte ainult kingitus, vaid ka kohvi täiendaja. Akide-suhkur on osa veelgi vanemast traditsioonist. Selle nimi pärineb araabia sõnast "akit", mis tähendab "leping". Ottomani impeeriumis jagati seda kõva suhkrut uusotnikele rituaali ajal ning seda peeti sümboliks sõlemtusest, mis väljendas sõdurite lojaalsust sultanile. Lilledest, kaneelist, kummelist, apelsinist ja tsitrusest valmistatud akide-suhkrud on endiselt müügil. Üks tass kohvi, üks kitsas tassi tee.

Tänavatoitude kaks lahutamatut kaaslast on kohvi ja tee. TDV Islami entsüklopeedia kohvikohtade artikli kohaselt kirjutas ajaloolane Peçevi, et esimised kohvikud Istanbulis avati 962. aastal (1554–1555) Tahtakales, Halepli Hakemi ja Şamlı Şemsi poolt; IV. Murad käskis 1633. aastal kohvikud sulgeda, kuid keeldu ei olnud püsiv. Türgi kohvikultuuri ja traditsiooni lisati 2013. aastal UNESCO inimkonna immateriaalse kultuuripärandi esindusnimekirjale. UNESCO määratluses kirjeldatakse, kuidas värskelt röstitud kohviube jahvatatakse peeneks pulbriks, kuidas neid aeglaselt vee ja suhkruga keedetakse, et tekiks vahutav jook, kuidas kohvi on oluline osa vestlusest ja külalislahkusest ning kuidas kohvi põhjas olevate sõõmide järgi ennustatakse tulevikku. Tahtakale on tänapäevani koht - Vefa: talvel õhtul boza (fermenteid sisaldav jook), kaneel ja röstitud herned.

  • Ortaköy: vastavalt ingliskeelse Vikipedias Beşiktaşist rääkivale artiklile on selle piirkonna kõige tuntum tänavatoit "kumpir" (ahi kartuli).
  • Bebek: samas artiklis mainitakse, et Bebek on tuntud mandlijahu kasutamisega.
  • Galata ja Karaköy: rannikualad, kus alates 1960. aastatest on keskendunud mereandide müüjad.
  • Iga sadam ja metroojaam: hommikul pakutakse simiti (sai) ja teed, talvel bozat ja kastanjaid. Hooajaline tänavatoitude kalender.

Paljud tänavatoidud on hooajalistest ja õiges kohas õigel ajal olemine muudab kogemuse.

  • Aasta ringi: simit, tee, kala ja leib, ning mereandid. Pea meeles, et mereandide korjamine on keelatud 15. aprillist kuni 30. juunini.
  • Sügis: kastanjakärud ilmuvad; Bosporuse vees algab sardiinide ja makrellide hooaeg, mis suurendab kala ja leivaga seotud võimalusi.
  • Talv: parim aeg boza ja kastanjade nautimiseks; kastanjad on külmade õhtute kaaslased.
  • Kevad ja suvi: simit ja kala-leib on saadaval; kuumad joogid asenduvad värskendavate jookidega. See on parim aeg küsida, kust mereandid pärit on.
  • Iga hooaja jaoks: lokum (rahvalikud maiustused) serveeritakse tavaliselt kohvi kõrvale.

Praktilised näpunäited ohutu ja tervisliku toidu tarbimiseks:

Tänavatoit on üks viis Istanbulit tutvustada, kuid sellega kaasneb teatud risk. Eriliselt toored või toatemperatuuril müüdavad mereandid võivad olla ohtlikud. Ühes 2011. aastal Indian Journal of Microbiology's avaldatud uuringus, kus uuriti Ankaras tänaval müüdavate mereandide näidiseid, leiti, et umbes pooled 30 näidisest (kokku 600 mereanni) ei olnud Salmonella bakterite osas tarbimiseks sobivad. Türgi toidukoodi järgi olid 30% näidetest sobimatud E. coli bakterite osas, 80% Bacillus cereus bakterite osas ja 76,6% Staphylococcus aureus bakterite osas. Teine uuring näitas, et sidrunimahl vähendas mereandides olevat Salmonella bakteerit vaid veidi; seega on sidrun maitseaine, mitte ohutuse tagamine.

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar