Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Kayıktan tunnel: Bosporuse ületamise ajalugu.

Istanbuli elab igapäev sadu tuhandeid inimesi, kes liiguvad ühest osast linna teise, ja enamik neist ei mõtle sellele isegi.

Radar TürkiyeRadar Türkiye24 Eylül 202642
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Kayıktan tunnel: Bosporuse ületamise ajalugu.

İstanbulis ühendab Musta mere ja Marmara mere vahelist, umbes 30 kilomeetri pikkune veeület. Selle laius on sissevooludel üle kolme kilomeetri, kuid keskmikuks lähenevad kaldad üksteisele. Veneetsia Vikipedias on kirjutatud, et kitsaim koht on Anadoluhisari ja Rumelihisari vahel, kus laius on 698 meetrit; ingliskeelsed allikad annavad samal alal Kandilli neeme ja Aşiyani vahelise vahemaa umbes 700 meetrina. Lühidalt öeldes, kitsaim koht, kus kaldad on üksteisele kõige lähemal, on kindlusete vahel asuv kitsas osa, ja selle artikli lugu toimub suuresti selles piirkonnas. See vahemaa võib paberil tunduda lühike, kuid vesi ei ole seisev. Bosporuses on pidev vool Musta merest Marmara mereni, ja kaldade järsud kurvid kiirendavad seda voolu kohaselt. Seetõttu tähendas Bosporuse ületamine ajalooliselt mitte ainult vastaskaldale jõudmist, vaid ka voolu arvesse võtmist. Dareiose laadungisild

Herodot jutustab Bosporuse esimese suure üleviimise kohta. Pärsia kuningas I Dareios lasi oma armee viia Aasiast Euroopasse, et võidelda skyytlastega, ja selleks ehitati Bosporuse kohale laevadest sild. Herodotose "Ajaloo" neljanda raamatu järgi oli silla arhitekt Samosest pärit Mandrokles. Dareios sõitis esmalt laevaga Musta mere suudme juurde, vaatas merd ja pöördus seejärel silla juurde. Ta püstitas silla kõrvale kaks valgest marmorist samba; ühele sambale kirjutas ta assüria ja teisele kreeka tähega kõigi oma armees olevate rahvaste nimed. Herodotose sõnul oli armees koos ratsanikega seitsekümmend tuhat meest ja kuuskümmend laeva; need on tema antud numbrid. Herodotose arvutused silla asukoha kohta on huvitavad. Tema sõnul ehitas Dareios silla täpselt Bosporuse keskel, Byzantioni ja mere sissepääsu juures asuva templi vahel. TDV islami entsüklopeedia artiklis "Bosphorus" teatatakse samuti, et selle silla kohta käib legend, et see ehitati praeguse Rumelihisari koha peale. Herodotose sõnul oli kuningas sillast rahul ja ta premeeris Mandroklesit. Mandrokles kasutas osa preemiast silla, troonil istuva Dareiose ja mööduva armee kujutise tellimiseks ja pühendas selle Samoses asuvasse Hera templisse, ning lisas selle alla kirjutise, mis kirjeldas silla kohal asuvat Bosporust täis kalu. Sõjakäigu täpne kuupäev ei ole teada; Herodotose Godley tõlkes olevas märkuses märgib ajaloolane Grote, et sõjakäik toimus enne aastat 514 eKr. Sambaede edasine ajalugu on seotud linna ajalo Herodotose järgi viisid bütionlased need sambad hiljem linna ja kasutasid neid altarite ehitamisel, jättes alles ainult need, mis olid kirjutatud assüria tähestikuga, ja need jäid templi lähedusse. Täna, kui te läbite Rumelihisari ees või Fatih Sultani Mehmeti silla alt, on mõeldav, et umbes kaks ja pool tuhande aasta eest sõitsid laevad samal veel. Fortid, kett ja Bosporuse "lukk".

Bosporuse ületamise kõrval oli oluline ka ülemineku kontrollimine. TDV-le viidates ehitasid türklased Bosporuse musta mere suudme lähedale kindlused Rumelikavagis ja Anadolukavagis ning paigaldasid suure keti, mis ulatub ühelt kaldalt teisele ja oli ühendatud kaldal asuvate seinadega, et vajadusel Bosporust sulgeda. Anadolukavagis asuv kindlus, tuntud ka Yorose kindlusena, seisab tänaseni, samas kui Rumelikavagis asuva kindluse alles on vaid varemed. Osmanid omakorda kontrollisid kõige kitsama koha. Anadoluhisari, mida Yıldırım Bayezid lasi 1393–1394. aastal ehitada Bosporuse anatoolia kaldal, sinna, kus Göksu jõgi suhtub. Umbes pool sajandit hiljem, 1452. aastal, lasi II. Mehmet ehitada vastuotsa Rumelihisari, mis tollal kandis nime Boğazkesen. Need kaks kindlust koos kasutati 1453. aastal Bosporuse mereliikluse kontrollimiseks. Istanbuli vallutamise järel, kui Must meri sai sisemeks, ei olnud enam vaja nii pikalt Bosporuse kaitsmiseks ja kaldad täitusid külade, aedade ja villadega. Paadid, peremed, turupaadid.

Enne parvlaevu oli ainus viis Bosporuse ületamiseks paat. TDV-le viidates oli Bosporuse ühistranspordi peamine vahend peremed ja turupaadid, mille tulud suunati heategevusorganisatsioonidele. "Pereme" on türgi sõna, mis on pärit kreeka keelest, ja erinevad allikad annavad erinevat infot sõukude arvu kohta. TDV mainib Bosporuse kohta, et peremed olid kaheksakohalised, samas kui Türgi Ajaloo Instituudi välja antud töö, mis põhineb Cengiz Orhonlu tööl, määratleb selle tavaliselt kahe sõuka, 15. sajandist hiljem tekkinud paadina, mis mahutas kuni 12 inimest. Paljud neist paatidest olid väärtusena omanduses, mis seadis need linna sotsiaalsele elule lähemal. Nilgün Çevrimli töö, mis käsitleb väärtusena omanduses olevate paatide kohta, näitab, et Mihrimah Sultani 1557. aasta dokumendis oli üks paat eraldatud imareti vajaduste katmiseks ning vabal ajal kasutati seda inimeste ja loomade transportimiseks tasu eest. Samas töös esitatud andmed näitavad Sajandis räägitakse tuhandetest paatidest ja paadimeestest linnades. Tugevates voolutustes ei piisanud sageli ainult sõukapaga. Arhitekt Sinan Genimi sõnul ootasid voolutega kohtades varupaadid; need tõmbasid kaldale suunduvaid laevu köiega, mõnikord ka hobuste, härgade või buvalli jõuga. Päevasel ajal töötasid lipuvihklejad, öösel tuletornide vahturid, et vältida laevade kokkupõrkeid kurvitutel kohtadel, kus sadamate taga olevat. Ükski neist ametitest ei eksisteeri enam. Sultani paatide kõige kaunimad näited on tänapäeval nähtavad Istanbuli Meremuuseumi ajalooliste paatide osakonnas.

Aurulaevad jõudsid Bosporusele 19. sajandi keskpaigas. Istanbul City Linesi ajaloo järgi algas regulaarne praamiliin 1944. aastal, kui Bahriye Nezareti alluvuses olev asutus alustas liine Marmara sadamatega. Haliç'is alustasid praamid tööd 1858. aastast. Bosporuse jaoks oli 1851. aasta murdepunkt. TDV-i andmetel suunati sel aastal laevatehasest üks praam Bosporuse liinidele, kuid see ei piisanud, seega asutasid Fuad Paša ja Cevdet Paša ettevõtte Şirket-i Hayriye. Şirket-i Hayriye oli, Turkish Wikipedias öeldakse, esimene aktsiaselts Ottomani impeeriumis ja selle põhikirja koostas Ahmet Cevdet Paša. Inglismaalt tellitud kuue-rataseline praam saabus 1854. aastal ja ettevõte alustas oma esimese liini Üsküdarile. Aja jooksul sai sellest sadam, mis asus peaaegu iga küla lähedal Bosporusel, alates Salıpazarıst kuni Rumelikavağini, Haydarpaşast kuni Anadolukavağini. Praamid muutis ka ranniku elu. Turkish Wikipedias Bebeki kohta kirjutatud artikli kohaselt aitasid 19. sajandi keskpaigast alates käivitunud praamilinad ja hiljem tramm muuta piirkonda suveaastate asemel aastaringselt elamiskohaks. 1945. aastal riigistati ettevõte ja selle praamid ja kõik õigused anti üle Istanbul City Linesile. 2005. aastal läks Istanbul City Lines üle Istanbul Metropolitan Municipality'le. Sel perioodil käid uued reisilaevad, uued autolaevad ja Haliçi laevad, mille disaini valisid Istanbuli elanikud, ning ajaloolisi sadamaid taastati. Tänapäeval, kui sõidate laevaga Karaköy'st, Eminönü'st, Üsküdarist, Kadıköy'st või Beşiktaşist, siis tegelikult jätkate 170-aastast traditsiooni.

Autolaevad ja Kabataşi järjekonnad

Esimene viis, kuidas sõidukid Bosporuse ületada said, oli praam. Suhulet, mis valmis Kabataşı tiheda transpühenduse funktsioon lõppes 1973. aastal, kui avati esimene sild. Silla idee

Idee sillast ehitada Bosporuse väinale on väga vana. Vene keeles on selle kohta kirjutatud Wikipedia artiklis "15. juuli mälestussild", mis toob välja selle idee ajaloo. Leonardo da Vinci soovitas 1503. aastal II. Bayezidile kirjas ehitada silda Haliči jõe kohale ja vajadusel seda Anatoolia poole laiendada. 1900. aastal kavandas prantslane Arnaudin raudteesilla, mis oleks ühendanud Sarayburnu ja Üsküdari või Rumelihisari ja Kandilli, kuid seda ei heaks kiidetud. Samal aastal ei võetud vastu ka teise ettevõtte poolt esitatud silla projekti, mis oleks seisnud kahe kindluse vahel ja millel oleksid olnud kuppelkujulised ja minaretidega jalad. Vabariigi ajal jätkusid ettepanekud. 1931. aastal koostati sildade vahele sildade projekti, kuid seda ei realiseeritud. 1950. aastatel tehtud uuringud näitasid, et kõige sobivam koht oleks Ortaköy ja Beylerbeyi vahel. Saksamaa ettevõtte poolt pakutud madal kaarsild, mis väidetavalt ei rikkuks Bosporuse siluetti, lükati tagasi, kuna eksperdid leidsid, et kaarsild sobib Bosporusele paremini. Lõpuks allkirjastati 1968. aastal briti ettevõtte Freeman, Fox and Partnersiga projektileping. Esimene sild avati 1973. aastal.

Ehitustööd algasid 20. veebruaril 1970. Tornid hakkasid 1971. aastal kerkima, terastõstad pandi tornide ülaosades olevate kraanade ja tõstukite abil 1972. aasta lõpust alates rippkaablitele. 26. märtsil 1973 paigaldati viimane terastõst, 60 osa keevitati kokku ja nii saadi esimene võimalus Aasiast Euroopasse jalutamiseks. Sild avati 30. oktoobril 1973, mis oli Vabariigi 50. aastapäev. Jalad asuvad Euroopa poolel Ortaköys ja Aasia poolel Beylerbeyis. Varem Boğaziçi Köprüsü nime kandnud sild kannab alates 2016. aastast nime 15 Temmuz Şehitler Köprüsü (15. juuli mälestussild). Mõned numbrid annavad ülevaate silla suurusest. Kaugus kahe torni vahel on 1074 meetrit, kogupikkus on 1560 meetrit. Terastornid on 165 meetrit kõrged ja neis on liftid. 33,40 meetri laiuse silla keskkoha kõrgus merepinnast on 64 meetrit. Rippkaablid, mis toetavad silda, olid algselt kaldu; pärast seda, kui kaldu kaablites avastati kulumispragud, asend Kabelid on vertikaalselt paigaldatud ja kuna need on topeltkonstruktsiooniga, saab neid vajadusel hõlpsasti vahetada. Nelja sõidurada ja nelja tagasirada mahutav platvorm on aerodünaamilise kastja kujuga. Kui te seisate Rumelihisari rannikul ja vaatate üles, võite näha ühel pool 1452. aasta kivitornid ja teisel pool 1988. aasta terastornid, mis on mõlemad samas vaateväljas. Marmaray ja Aasia tunnel kulgevad mere all.

Kuueteistkümnendal sajandil ületasid rongid Bosporuse kanali ülaosast, aga kahekümnendal ja kahekümnenda sajandi alguses alustati tunnelite ehitamist. Marmaray rongiliiklus alustati 29. oktoobril 2013; liini viimane laiendus valmis 12. märtsil 2019. Süsteemi südamena on 1,4-kilomeetrine sukeldustunnel, mis on paigaldatud kanali põhja kaevatud kraavi. Esimene tunnelisegment paigaldati 24. märtsil 2007. Veneetsia Vikipedias on märgitud, et see on maailma sügavim raudteetunnel, mille sügavus on 60,46 meetrit. Tänapäeval läbib see tunnel 75,8-kilomeetrine eeslinnaliin, mis koosneb 43 jaamast. Marmaray ehituses oli üks põhjuste seas ka maa alt leitud objektid. 2004. aastal alanud kaevetööd Yenikapıs avastasid Theodosiuse sadama, mis oli 4. sajandil linna suurim sadam. Kaevetööde käigus leiti 36 laeva, 8500-aastased jalajäljed ja kokku umbes 11 000 esemest. Seega läbib Bosporuse alt kulgev rong linna vanima mereühenduse kohalt. Samal ajal ehitati ka maanteetunnel. Aasia tunnel ehitati alates veebruarist 2011 ja avati 20. detsembril 2016. Operaatori ametliku esitlusmaterjali kohaselt on see maailma esimene kahekorruseline maanteetunnel, mis ühendab kahte mandrit. 14,6-kilomeetrine lõik Kazlıçeşmest Göztepeeni, millest 5,4 kilomeetrit on kahekorruseline tunnel ja ühendustunnelid, teine osa on kahe ranniku vaheline teede laiendus. Kolmas sild, 2016.

Bosporuse kõige põhjalikum ühendus on Yavuz Sultan Selim sild, mis asub kõige põhjemas kohas, vaadates Musta mere suunas, ühendades Rumeli rannikule kuuluva Garipçe ja Anadou rannikule kuuluva Poyrazköy. Selle ehitus algas 2013. aasta mais ja see avati 26. augustil 2016. Silla peamine ulatus on 1408 meetrit ja tornide kõrgus 322 meet Herodotose järjepidevat lugusid jutustav parvlaevireis, mis viib teid kohale, kus väidetavalt ehitati sillut. – Jätke zigzaggid maha. Çengelköyst İstnyesse sõitva liini kaudu saate külastada mitut piirkonda: Çengelköy, Arnavutköy, Bebek, Kandilli, Anadolu Hisarı, Kanlıca, Emirgan ja İstnye. Ühel reisil ületate Bosporuse mitu korda. – Üleminege Bosporuse põhjanõlval asuvate Anadolukavağı, Rumelikavağı ja Sarıyeri ühendavate liinidega. Sel korral sõidate selle liini kohal, kus asendasid varem viikingite kettidega. Anadolukavağis saate külastada Yorose kindlust. – Ärge unustage klassikalisi linnaliine. Ükskõik, kas sõidate Üsküdarist Karaköysse või Eminönüsse, või Kadıköyst Beşiktasse, minge tagumisele tekile ja meenutage, et Şirket-i Hayriye'i esimene reis oli Üsküdari. – Sukelduge mere alla. Marmarayga sõites mõelge, et tunnel kulgeb Bosporuse põhja all; Yenikapıs asute kohas, kus on tehtud Theodosiuse sadama väljakaevamised. – Jälge kaatrite jälgi. Vaadake Beşiktases asuvas İstanbul Deniz Müzes muuseumis kuninglikke kaatreid ja seejärel sõitke samast dokist parvlaevaga üle. Bosporuse ujumine on mõistlik ainult korraldatud võistlusel. Türgi Olümpiakomitee korraldab alates 1989. aastast Bosporuse kontinentaalset ujumisvõistlust, kus ujujad ujuvad Kanlıca sadamast Kuruçeşmesse, võites 6,5 kilomeetri pikkusel distantsil voolu. Võistlus on piiratud kohtade arvu, vanusepiirangute ja päästepaatidega; ärge proovige Bosporuses üksi ujuda. Kui soovite sillalt jalgsi üle minna, jälgige İstanbul maratoni viimaseid teateid.

Allikad:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar