Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Ergene'i kivisillad, mis ulatuvad Babaeskist Lüleburgazini.

Istanbulist Edirne'i suunav vana tee lõik, mis Kırklarelist läbib, on täis kolme suurt kivisilda, mis asuvad umbes mõne kilomeetri vahedes.

Radar TürkiyeRadar Türkiye25 Ekim 2026
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Ergene'i kivisillad, mis ulatuvad Babaeskist Lüleburgazini.

İstanbulist Edirne'i ühendavast vana tee osa, mis kulgeb Kırklareli lähedalt, on kolm suurt kivisilda, mis asuvad umbes paar kilomeetri vahed. Need sillad, mis ületasid Lüleburgazi oja, Ergene jõe ja Babaeski oja, on tänapäevani kasutusel nii sõidukitele kui ka jalakäijatele. See tekst ei tutvusta neid sildu üksikult, vaid räägib nende tekkimise põhjustest: need olid osa Balkanile suunduva sõjaväe ja kaubakaravanide tee osa, tee ääres asetsenud peatuskohtade kompleksid, kivikatte konstruktsioon ja miks Ergene piirkond selliseid sildu vajas. Lõpuks pakume välja, kuidas kolme silda ühe päevaga külastada. Belgradi ja İstanbul'i ühendav tee.

Sildade lugu algab teest. Rooma ajast tuntud marsruudi, mida kutsuti Via Militaris ehk sõjaväeteeks, ühendas Belgradi İstanbuliga läbi Niši, Sofija, Filibe ja Edirne. Vikipedias öeldakse, et see marsruut rajati 1. sajandil pKr ja selle pikkus Belgradi ja İstanbul'i vahel oli 924 kilomeetrit. Ottomaanid kasutasid seda vanat teed kolmest peamisest teest, mida nad kasutati Euroopa sõjakäikudel. TDV (Türk Diyanet Vakfı) islami entsüklopeedia kirjeldab Lüleburgazit kui ühte olulisimat peatuskohti Belgradi, Sofija, Edirne ja İstanbul'i vahelise kaubatee jaoks. Seega, selle, mida me täna tunneme kui D-100 maanteed, peidab endas sajandite jooksul armeedele, kaubakaravanidele ja sõnumitoojatele mõeldud tee. See tee ei kulgenud üle tasase tasandiku. Traakia põhjana asuvad Yıldız mäed, kust arvukad ojad voolavad lõuna poole ja suubuvad Ergene jõkke. Reisija kohtab iga paari tunni tagant vett, ja vihmaperioodil need veed võivad üle ujutada. Ilma püsiva silla või muuta, oli raske armee või kaubakaravani regulaarselt edasi liikuda. Kırklareli maakonna ajaliste hoonete lehekülg selgitab täpselt, miks Lüleburgazi sild ehitati: et ületada kaubandus- ja postiteede veed ning teenida 16. sajandi sõjakäikudel osalevat armeed. Peatuskohad ja Sokullu's Lüleburgaz.

Osana Ottomaani teedest oli oluline, et teel oleksid teatud vahedel peatuskohti. TDV islami entsüklopeedia peatükis "karavansaray" öeldakse, et Ottomaani riiklik poliitika keskendus peatuskohtade ehitamisele, et asustada tühjaid alasid ja arendada neid. Karavansaray, imaret (söögituba), hammam (vann) ja turg olid sageli ühes kohas, ja peatuskoht muutus aja jooksul linnaks. Lüleburg Sinan, impeeriaarhitektid ja kiiresti rajatud sillad

Kırklareli provintsiadministratsiooni andmetel oli impeeriumiaegsete sõjaretkedel kaasas arhitekti valitud impeeriaarhitekti käsul tegutsev hulk ehitusmeistreid. See meeskond rajasid sõjaväe teekonna pidi ehitisi ja sildasid; mõned sillad ehitati kiiresti puidust. TDV (Türk Dünyası Vakfı) silmade kohta käiv artikkel toob esile kõige tuntuma näite: Suleymani 1538. aasta Karaboğdani sõjaretke ajal ehitas Sinan puidust sild, et sõjavägi saaks Pruti jõge ületada. See sild oli väga hinnatud ja mängis olulist rolli tema impeeriaarhitekti ametisse nimetamisel. Lääne suunas rajati aga püsivamad kivisillad. Provintsiadministratsiooni lehel loetletakse Haramidere, Büyükçekmece, Silivri, Lüleburgaz ja Alpullu sillad kui näiteid sellest, mis on tänaseni säilinud.

Kuidas kivisild seisma jääb?

Kivisilla koormus edastatakse kaare ulatuses rõhu kaudu. TDV islami entsüklopeedia selgitab, et kaare kuju peab vastama rõhujoontele, et kogu kaares oleks ühtlane rõhk. Roomlased kasutasid peamiselt ümarat kaart, samas kui türklased, iraanlased ja araablased eelistavad teravat kaart. Ottomani meistrid paigutasid kaare keskpunkti lähedale, mistõttu kaare kuju on poolringi ja parabooli vaheline. Kaare ülaosas asuv kivi on nimetatud võtmekiviks, samas kui jaladega kokkupuutuvad esimesed kivid on nimetatud tugikivideks. Peidetud osa on vee all. Sama artikli kohaselt kaevatakse jalade alused ja ümbritsev ala kaetakse esmalt puiduga. Auk täidetakse veega ämbritest ja pumpadest. Kui ei leita stabiilset pinnast, pannakse puidust postid ja need ühendatakse koos metallist kinnitustega. Jalade vee suunas olevatele osadele tehakse väljastumised, mis meenutavad laevapoolt; neid väljastumisi nimetatakse sularaniks või mahmuziks ja need takistavad vee jalgu erodeerimast ja oksade kinni jäämisest. Väikesed avad, mis on kaarte vahele jäetud, lastakse üleujutuse ajal liigse vee läbi, vähendades silla koormust. Ergene'i jõe sillade vaatamisel on oluline neid detaile märgata, sest see on parim viis neid mõista.

Lüleburgaz'i kivisild

Lüleburgaz'is, Edirne'i suunas, asub nelja avaga kivisild, mida kohalikud tuntakse kivisillana. Vikipedias on selle pikkuseks märgitud 92,6 meetrit ja laiuseks 6,05 meetrit. Ehitamise aasta on erinevates allikates erinev: TDV TDV Islam Ensüklopeedia kirjeldab seda 123,80 meetri pikkuse viiega sildusega sillana ja märgib, et tänu 20,05 meetri pikkusele keskmisele sildele on see Mimar Sinani ehitatud suurima sildega sild. Kultuuriportaal teatel on suurt kaart, mis seda silda moodustab, valmistatud 76 sentimeetri laiustest ja üheseoselistest kividest, mille pikkus ulatub kuni 2,5 meetrini. Sellel pole kirjutisi; Vikipedias öeldakse, et see on Tezkiretü'l-Bünyan'is nimetatud Mehmed Paşa sillana ja 1579. aasta dokumendis küsitakse Sinanlis asuva silla ehitamiseks meister, mis näitab, et ehitus algas enne seda aega. Kuna Ergene jõe voolu hiljem muudeti, on äravooluavad täienenud mullaga. Teedeamet renoveeris silla aastatel 1983–1987. Parim viis silla mõõdu taju saamiseks on kaldale minna ja selle alla vaadata. Babaeski sild ja kirjutiste paviljon.

Kolmas sild asub Babaeskis, Lüleburgazi suunas, ja ületab Babaeski oja, mida tuntakse ka "Saastajõe" nime all. Selle keskel asuvas kirjutiste paviljonis paikneva viiest salmist koosneva luuletuse kohaselt ehitati see 1633. aastal, IV. Muradi valitsusajal. Vikipedias kirjutatakse, et Evliya Çelebi kirjeldas seda kui Çoban Veli Kasim Aga, kes tõusis Yeniçeri Ocağis kuni õuedniku ametini, loominguna; kirjutises leiduv rida "See sild on ehitatud ühe teenija poolt" näitab, et selle ehitas sultan, vaid tema teenija. Sild on 72 meetri pikk ja 5,85 meetri lai; sellel on kuus silda ja kümme äravooluava. Kaartidel, kirjutistel ja vaatetornides on palju keerukuid mustreid, nagu võrkpall, tulbid ja lilled. Valitsuse lehel öeldakse, et valveteenistuse ruumid on kaunistatud pitsimustritega ja et põhja pool asuv ruum on taastatud oma algsel kujul. Vikipedias öeldakse, et siin kontrolliti Rumeeliast tulnud ja Istanbulisse suunduvate välismaalaste. Mõned reklaammaterjalid seostavad ka seda silda Mimar Sinaniga; kuid kirjutis kannab kuupäeva 1633 ja allikates arutletakse selle arhitekti nime osas, Kasim Aga või Davud Aga. Seetõttu on kõige õigem lugeda seda silda 17. sajandi loominguna. Ergene piirkond ja sillaga seotud lood.

Ergene jõgi saab alguse Yıldız mägedest, voolab mitme haruga läbi Traakia ja jõuab lõpuks Meriçeni, kust voolab Egeuse merele. Babaeski ja Lüleburgaz ojad on selle süsteemi harud. Piirkonna läänes, Lüleburgazi lähedal asuva silla vaatlemise järel tasub jalutada selle vastasküljel asuvate ajalooliste hoonete juurde, et täielikult mõista silla asukohta. Alpullu rongijaam on hea kohtumispaik; rannast suurele sillale vaatamiseks on soovitatav kanda mugavaid jalanõusid. Babaeskis võite peatuda kirjutistega kaunistatud paviljoni ees ja vaadata lähedalt selle mustreid. Seejärel laskuge alla jõe kaldale, et näha silla kuus avanust ja selle kaare peegeldust vees. Kuna kõik kolm silda on liiklustatud, olge neil kõndides autode suhtes ettevaatlikud ja püüdkete võimalusel pildistada neid rannalt. Pärastlõunane valgus muudab kivide värvi pehmemaks. Enne reisi on soovitatav kohalikelt allikatelt saada uusimat teavet sillade seisundi ja liiklusolukorra kohta.

Allikad:

-

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar