Çanakkale keraamika: alaca taldrikutest hobipeaga amforsini.

Çanakkale'i külastanud inimesed selgitavad linna nime sageli sellega, et see on seotud ümbruskonnas asuvate kindlustustega. Teisisõnu, linna nime teine osa on seotud maaga. Dokuz Eylülü ülikooli teadlase Serap Işıkhani artikkel kirjutab, et varem "Kale-i Sultaniye" nime kandnud linn sai aja jooksul tuntuks nimega Çanakkale, nii tootmise kui ka kindluse tõttu. See artikkel jälgib selle keraamika jälgi. Esiteks vaadatakse, kuidas tootmine elustati, seejärel mudale, glasuurile ja lõpuks vormidele ja loomakujulistele anumatele. Lõpuks on artiklis soovitusi, kus neid keraamikaid täna näha ja kuidas linna kultuuripärandit uurida.

İstanbul Ülikooli teadlaste Belgin Demirsar Arlı ja Şennur Kaya artikli kohaselt sai Osmanide keraamika kolmest peamisest keskpunktist inspiratsiooni: Iznikist, Kütahyaist ja Çanakkalest. Autorid väidavad, et seda, mis eristab Çanakkale'i teistest, on tehnika, vormi ja mustrite lihtsus, mis on lähedane rahvakunstile. Samas artiklis kirjutatakse, et piirkonnas keraamika tootmine ulatub antiigikaajani ja jätkusid see ka Rooma ja Bütsantsi perioodidel. Beylikleri ajastul loodud töökojad ei suutnud Iznikiga konkureerida ja suleti, kuid tootmine elustati 17. sajandi lõpus. Çanakkale'i Kultuuri- ja Turismiministeeriumi kultuuriportaalis on märgitud, et uuringud on suutnud dateerida Çanakkale'i keraamika kuni 17. sajandini. Kuna linn on sadam, siis need anumid jõudsid kaubanduse kaudu Anatoolia piiri taha. Işıkhan toob esile, et 1740. aastal linna külastanud Briti reisija Richard Pococke võrdles kohalikku keraamikat Hollandi Delfti toodetega ning märkis, et kohalikud elavad siidist, purjetamisriietest ja keraamikast. 19. sajandi teisel poolel oli keraamika linna olulisim sissetulekuallikas. Sama artikli kohaselt märkis Şemseddin Sami, et sel ajal oli linnas kaksteist töökoja, mis olid tehase suurusega. Müük ulatub Küprosele, Kreekale ja Rumeeniale. 1890. aastal müüdud anumate arv ületas poolteist miljonit, 1899. aastal müüdi ainult välismaale 1 431 566 tükki, millest Egiptus ostis 389 750 tükki.

Muld, astar ja glasuur:

Nende anumate värvi määrab esiteks savi. Işıkhani kogutud andmetel said meistrid sageli savi, värve ja glasuurid kohalikelt. Gelibolu poolsaarel, Eceabati lähedal, kaevati välja kollakat Astar muudab anumate värvi ja loob mustrite jaoks puhta tausta. Meisterid kasutasid astart, kastades anumat selles või valades astart selle peale. Kui niiske astri peale kanti erinevaid värve, tekkisid spontaansed mustrid. Loomakujulistel anumatel võidi seda astrikihit sageli kraapides luua detaile, nagu sulged või soomused. Ühes Işıkhani esitatud näites oli kilpkonna kujulise kasti kest kraapitud nii, et see meenutas kala soomuseid. Ebru või alaca tehnikas kantakse pöörleva anuma peale järjestikku erinevaid värve, et luua voolavaid mustreid. Enne plastanumate levikut olid need mustrilised taldrikud ja kausid igapäevased kööginõud. Glazuuris kasutati kõige rohkem rohelist, pruuni ja kollast. Kultuuriportaali kohaselt olid peamised värvid, mida peale valge astri kasutati, tumedapruun, Çanakkale'i roheline ja Çanakkale'i kollane. Işıkhani sõnul kasutasid vanad meistrid nelja tüüpi glasuurit: pliivaba, booriga, katva valge ja läbipaistva värvilise. Rohelise jaoks kasutati malakiiti, mõnede toonide jaoks Biga piirkonna metallitöökojadest ostetud vasepulbrit ja raudkangide ahjus oksüdeeritud katteid. 1960. aastatel, kui plii hakkas kallimaks minema ja keraamika tarbimine vähenes, pöördusid töökojad pliile boorse läätse kasutamisele. Boorse läätse andis läike, kuid oli niiskuse korral kergesti kooruv.

Kus mustrid tehti?

Paljudel 19. sajandi teise poole algusaegadest pärit anumatel on näha, et mustrid on kantud glasuurile. Işıkhan toob selles osas välja keraamikakunstniku ja akadeemiku Erdinç Bakla huvitava tähelepaneku. Bakla sõnul lahkusid enamik anumaid töökojast ilma mustriteta ning mustrid kanti peale kümnes müügikojas, mis asusid Saat Kulesi (Kellatorni) platsil, kasutades õlimaalide tehnikaid. Seetõttu kuivavad ja kooruvad need mustrid aja jooksul. Kui möödute Kellatorni ees, võib see teadaolu teile selgitada, miks linna turu võib näha kui endist keraamikaturu. Varajasemates näidetes on mustrid glasuurialuse peal. Işıkhan kirjutab, et 18. ja 19. sajandi esimese poole anumatel on stiilsetes ja väljendusrikastes kompositsioonides näha kõrget kunstilist tasem. Kõrgeim oskustase on näha arvukamate nõude, eriti sügavate taldrikute, mustritel. Kreemjas astri peale on kantud pruuni, lilla, oranži, kollase ja sinise toonidega mustreid, mis on sageli tehtud ühe pintslipühkimisega. N Siid on sageli kaunistatud "barbotin" tehnikaga, mis tähendab, et sellele lisatakse kergelt kuju andvad elemendid, nagu bulud, lilled ja roosid. Sellest töökodadest valmivad ka kuubikud, kaanteavatud kausid, suhkrukausid, vaasid ja grillid. 19. sajandi keskpaigast alates hakkavad looma kujulised anumad muutudes levinumaks. Arlı ja Kaya kirjutavad, et lõvid, hobused, kaamelid, karud ja isegi kängurud kujulisi anumaid kasutati mõnikord dekoratiivesemena, teinekord kastina või suhkrukausina. Nendes anumates on proportsioonid teadlikult moonutatud. Autorid seletavad seda mõnikord meistrite kiire ja praktilise tööga, teinekord sooviga luua naljakat efekti. Näiteks kaamelikujulistes veekannudes on korpus suur, aga jalad on ebaharilikult lühikesed. Artiklis esitatud üks põhilisi ideid on, et need kujud võivad olla väga vana traditsiooni jätk. Autorid märgivad, et 19. sajandi lõpus Çanakkales valmistatud kahe käepidemega anuma, mis on kaunistatud roomavate roomajatega, kujutab üllatavalt palju Assose antiiklinnas leitud anumaga. Loomade peadega kaunistatud kannud, ringikujulised korpused ja loomade kujulised imikute pudelid on teada ka Anatoolia väljakaevamiste tulemustest. Näiteks Kültepes, mis asub Kayseri lähedal, leiti anum, mille imikute pudel on kujutatud loomana. Autorite sõnul võib see jätkuvus seletada sellega, et tootmine edastati meistritelt õpilastele, sõltumata ametlikust kunstist.

Miks töökodad suleti?

20. sajandi algusest alates hakkasid töökodad järk-järgult sulgema. Işıkhan toob välja mitmeid põhjuseid. Soovitavaks muutus odavate plastikust anumate kasutamine, ning türklaste, kreeklaste ja armeenlastega koos töötavad töökodad ei suutnud enam palku maksta. Arlı ja Kaya märkavad, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses paljud meistrid emigreerusid ja viisid selle traditsiooni mõnedele Egeuse mere saartele, kus see elas edasi. Viimane töökoda, mis püsima püsis, suleti umbes 20. sajandi keskel, kuna see tekitas liiga palju suitset. Kaotades oma kliente, suleti ka need töökodad. Kultuuriportaali Çani piirkonna lehel kirjutatakse, et 19. ja 20. sajandi alguses toimus Çanakkale keraamika kvaliteedis langus, kuid kollektsionäärid ja muuseumid säilitasid oma huvi.

Tänapäeval uuesti tootmine

Traditsiooni elavdamiseks tehakse akadeemilisi uuringuid. Işıkhani artikkel esitle Autorid märkivad, et need vormid on leidnud oma koha ka maalikunstniku Feyhaman Durani natüürmordites ning kaasaegsete Türgi keraamikakunstnike töödes on korduvaks motiiviks hobuseselga keraamilised anumid ja ümara kujuga potid.

Kus neid keraamikateoseid näha?

Çanakkale'i keraamika ajaloolised näidised on täna leidnud tee erinevatesse kollektsioonidesse erinevates linnades. Kohalik Kultuuri- ja Turismiministeerium teatab, et üks selliseid kollektsioone, mis peegeldab nende keraamika ajalugu, asub Antalyas Kaleiçis asuvas Suna ja İnan Kıraç muuseumis. Belgin Demirsar Arlı ja Şennur Kaya artiklis esitatud näidised pärinevad Istanbul Ülikooli Feyhaman Duran Kultuuri- ja Kunstikeskuse kollektsioonist, Istanbulis asuvas Çinili Köşk muuseumist ja Ankaras asuvas Etnograafia muuseumis. Kui te mõnda neist muuseumidest külastate, ärge unustage vitriinidest otsida hobuseselga keraamilisi anumaid, triibulisi taldrikuid ja loomakujulisi karpe. Meie kaas pildil on Çanakkale'i keraamika, mida eksponeeritakse Ateenas asuvas Benaki muuseumis. Me saame anda mõned soovitused, kuidas Çanakkale'is seda pärandit avastada. Jalutades linna keskusel, kellatorni lähedal, mõelge, et siin asusid varem vanad kauplused. Kui näete keraamilist anumat, millel on hobuse- või haneselga kujundus, pange tähele, kas see on valmistatud punasest savist, kas glasuur on kantud valatud või pintsliga ning kas muster on glasuuriga kaetud või avatud. Savi värvi näeb sageli anuma põhjas. Aktuaalset teavet töökojate ja näituste kohta saate kohalikult Kultuuri- ja Turismiministeeriumilt ja ülikooli teaduskeskusest. Kui mõtlete, et anuma on valmistatud Bosporuse rannikul, kohalikust savist ja et selle valmistamistehnika on edasi antud õpetajalt õpilasele, siis mõistate iseenesest, miks linna nimi algab sõnast "taldrik".

Allikad:

• Kültuuriportaal (Çanakkale'i Kultuuri- ja Turismiministeerium), Çanakkale'i keraamika, https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/canakkale/kulturatlasi/canakkale-seramikleri
• Çanakkale'i Kultuuri- ja Turismiministeerium, Çan, https://canakkale.ktb.gov.tr/TR-70536/can.html
• Belgin Demirsar Arlı ja Şennur Kaya, Çanakkale'i keraamikas esinevad primitiivsed vormid ja kujud, Art-Sanat 2/2014 (ÇOMÜ ÇASEM ar