Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Bosporuse kaldariba mere vaatega vaatamine.

Istanbuli läbivad praamidega kõik inimesed mingil hetkel samat küsimust esitavad.

Radar TürkiyeRadar Türkiye24 Eylül 202631
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Bosporuse kaldariba mere vaatega vaatamine.

Istanbuli läbistavad parvlaadid, igaüks neist peatub hetkel, et esitada sama küsimuse. Need puidust majad, mis on ehitatud otse vee äärele, peaaegu lainete keskele, kelle jaoks need on, millal ja miks need nii ehitati? Rannahooned on Bosporuse tuntud osa, kuid enamik neist on tänapäeval elamud, seega nende interjööre ei pääse ligi. See tekst on mõeldud selleks, et õpetada, kuidas rannahoone väliselt mõista. Me räägime, millistele funktsioonidele rannahoone erinevad osad teenivad, kust pärinevad nende värvid, millised on vanimad näited ja kuidas neid täna parvlaadilt, kaldalt või muuseumist näha. Mis on rannahoon?

Sõna on pärit kreeka keelest, kus "yalos" tähendab rannikku ja kaldat. Varem kasutati samade hoonete kohta ka araabia sõna "sahil" ja persia sõna "hane" ühendist tekkinud sõna "sahilhane"; kui hoone oli väga suur, siis kasutati sõna "sahilsaray". Arhitekt ja kirjanik Sinan Genim rõhutab, et kuigi sarnaseid hooneid võib leida Meriçi, Porsuki ja Yeşilırmak'i kallastel või Izmiri rannikul, on rannahoon tänapäevasel tähendusel just Bosporusele omane hoonetüüp. TDV (Türk Dünyası Vakfı) islami entsüklopeedia kohaselt võib Bosporuse ja Haliçi kallastel leida 16. sajandist 18. sajandi keskpaigani ehitatud rannahooneid, ja Bosporuse rannahooned said oma tõelise iseloomu 18. sajandil. Sellised hooned nagu Topkapı palee rannal asuv Yalı Köşkü, kuuluvad selle tüübi esindajate hulka; Genim nimetab 1592. aastal ehitatud Yalı Köşküt esimese monumentaalse hoone, kus mainitakse sõna "rannahoon". Lale Devri ajal, ehk sultan Ahmed III valitsusajal (1703-1730), hakkasid Bosporuse kaldad täituma riigitegelaste, jõukate kaupmeeste ja paleega seotud perekondade suvemajadega. Sõna "rannahoon" kasutati pikka aega sünonüümide "suvekodu" ja "palee" jaoks ning see viitas peamiselt suvehooajal perekondade poolt külastatud majadele. TDV märgib, et see kolimine oli rituaal, mida kordati igal aastal. Praeguste arvude kohta ütleb Türgi Vikipeedia, et Bosporuse mõlemal kaldal on säilinud umbes 360 rannahoonet. Rannahoone ehitus

Et rannahooni mõista, kujutage seda kahepoolse majana. Merelt vaadates on see avatud ja aktiivne, ulatudes välja vette terrasside või rõdudega; maalt vaadates on see kõrgete aiapõrandatega kitsasse tä Boğaz kalded olid tavaliselt kahes korrusel hooned, kus alumine korrus ulatub mere poole. Alumine korrus oli teeninduspiirkond, kus asus kivipõrand ja sellele avanevad valgusküllased toad. Ülemisel korrusel, kuhu viisid laiad puidust trepid, olid salongid, külaliste ruumid, magamistoad ja mõnikord ka raamatukogu. Kaldetel ei kasutatud sageli rõduid, vaid laiemaid terrasse. Merelise keskkonnaga seos oli kaldetele omane. Varasemalt oli mereületus peamine viis kaldetele jõudmiseks, seega olid kajutid hädavajalikud. Genimi sõnul paiknesid kajutid tavaliselt haremi struktuuri all või haremi aias, kujutades väikest sadamat. Sadama otsas võis olla merevann ja aia nurgas kalalaud. Siseruumides, et veeheli oleks alati kuulda, paigaldati tubadesse ja salongidesse väikeseid basseine ja purskkaeve. Genim mainis ka traditsiooni, mis puudutas sadamaid: meremeestel ja kaluritel oli õigus neid sadamaid kasutada, ja kalurid võisid seal vajadusel oma võrke kuivatada.

Kaldete värvi kohta annab kõige lihtsama info TDV (Türk Dil Kurumu, Türgi Keelerakond). Isegi kui need olid mõõduka suurusega, meenutasid kalded väikeseid paleesid ja neid värviti valgeks või lubi värvi. Lubi on looduslik pigment, mis sisaldab rauaoksiidi. Anadol Ajansı ajalehe 2024. aastal antud intervjuus ütles kunstiajaloolane Doç. Dr. Zeynep Emel Ekim, et peale punase värvi kasutati ka pruuni ja kollase toone, ja et see pigment kaitses puitu päikese, niiskuse ja vihmaga. Selle pealekandmine on keeruline. Puhastatud puidule kantakse esmalt plii sisaldav krunt, seejärel kantakse peale tugeva kleepuva pastaga, mis on valmistatud tärpentiinist ja lakist, ja see poleeritakse. Värv kantakse kahest kihist. Kuna värvi võib kanda ainult puidule, ei leidu seda kivist või marmorist ehitistel. Tänapäeval on paljudes kohtades selle asemel kasutatud lihtsamaid ja odavamaid sünteetilisi punaseid toone. Ekim mainis, et ehtsa lubivärvi kasutamise näideteks on Amcazade Hüseyin Paşa kalde, Kandilli Kont Ostrorog kalde ja Çengelköy Sadullah Paşa kalde. Kõik kalded ei olnud punased. TDV-s öeldakse, et piirkondades, kus elas palju kristlasi, olid kalded tugevad ja sügavale maasse raiutud hooned, mille välispinnad olid värvitud tagasihoidlikeks toonideks, nagu hall-beež või hall-sinine, samas kui akna- ja ukseraamid jäeti valgeks. Türgi Vikipeedias öeldakse, et värvid ulatuvad tavaliselt roosast kuni bordo Yeniköys, Tarabyas ja Büyükderes olid täis välismaalaste ja suursaadikutelt pärit suvilad, ja mõned vanad suursaadikutelt pärit palatsid Büyükderes on tänapäevani suvemajadeks kasutuses. Sarıyeris asusid keskmise sissetulekuga perekondade suvilad. Anadoluse poole kalduval maastikul on maapiirkondade iseloom tugevam; aedad ulatuvad terrassidena mäekalda üles. Üks põhjust, miks rannikuala on nii üksikasjalikult dokumenteeritud, on bostancıbaşı (keisri laevajuht) päevikud. Kui keiser oma kuninglikul laeval Bosporuse kanalil ringi sõitis, juhtis bostancıbaşı laeva ja andis teavet rannikuäärsetest suvilatest, aedadest, paleedest ja sadamatest. Need regulaarselt peetud päevikud on olulised dokumendid, mis võimaldavad täna jälgida, kellele milline suvila mingil ajal kuulus. Ka laevaga sõitmisel oli oma etikett. TDV-i andmetel istusid ministrid viiekohalises, madalamate ametikohtadega isikud aga nelja-, kolme- või kahekümnes paadis, ja kui laev mööda suvila läks, oli kohustus päikesevari sulgeda. Vanim neist on Amcazade Hüseyin Paşa suvila.

Bosporuse kanali üks vanimaid säilinud suvilasid on Köprülü suguvõsast pärit sadrazam (peaminister) Amcazade Hüseyin Paşa poolt Anadoluse poolel, Kanlıca ja Anadoluhisarı vahel ehitatud suvila. TDV-i andmetel on selle ehitamise aasta 1699 ja seda kirjeldatakse kui võib-olla vanimat puidust hoonet Bosporuse kanalil ja võib-olla isegi Istanbulis. Seda kutsuti ka "Meşruta" suvilaks, kuna see oli seotud paša väärikusega. 29. aprillil 1700 toodi Austria saadik sinna pidulikult laevaga ja teda võeti vastu. Suvila oli kunagi suur kompleks, kus oli 20 tuba ja mis ulatuv mere äärde 80 meetri ulatuses. 19. sajandi jooksul põlesid või hävisid peamised hooned; tänapäevani on säilinud vaid ühekorruseline salong, mis asub osaliselt postidele. See on T-kujuline saal. Keskel on marmorpõrandaga ruut, kus on purskkaevuga tiik, ja kolm poolringikujulist osa tõusevad veidi üles. Väljastpoolt väga lihtsana näiva hoone sisemus on kaunistatud kuldse pitsiga, elevandiluust ja pärlidega kaunistatud kapilukudega ning paneelidega, mis kujutavad õitsevaid lilli. TDV kirjutab, et see puidust salong on Istanbulis oma tüübi ainus säilinud näide, mis on ehitatud enne lääne mõju. 20. sajandi jooksul jäi see hoone pik Sihtkoha planeering on üks parimaid näiteid türki pärandkultuuri arhitektuurist. Plaan on täiesti sümmeetriline, põhinedes kahel ristuvatel telgedel, ja sisaldab keskses kohas siseõue. Siseõu, mis kulgeb paralleelselt merega, on neli nurka ja selle nurgas asuvad toad, samuti on mere- ja aia suunas esilehed. Ülemisel korrusel on siseõu ümardatud ja seda katab madal kuppel, mis meenutab saali. Väike ruum, mis avaneb siseõuele, võib olla muusikaruum, mis viitab sellele, et saali kasutati koos söögikohtade ja muusikaüritustega. Peamine üllatus on seintes olevad kaunistused. Toadest leiab õõneskujulisi reljeefseid pilte, mis kujutavad Bosporuse ja Haliçi kaldal asuvaid lossi-, palee- ja rannahooneid. Üks neist kujutab Topkapı rannapaleed, mis põles 1862. aastal; seega on maja seinad nagu dokument, mis säilitab teadmisi nüüdseks olematute hoonete kohta. Hoone sai oma praeguse välimuse tänu restaureerimistöödele, mida arhitekt Turgut Cansever ja Cahide Tamer tegid aastatel 1949–1951, ning hilisemale renoveerimisele aastatel 1995–1997, mida juhtis Feyza Cansever. Tänapäeval on seda hoonet kaitse all Tek-Esin Foundation. Punase fassaadiga hoonet on lihtne näha laevadelt, mis mööduvad Çengelköyst. Kandillis asub Kıbrıslı yalı, Kanlicas Hekimbaşı.

Anatoolia poolsaarel, Küçüksut ületades, algab Kandilli rannikul asuv Kıbrıslı yalı. See yalı ehitati 18. sajandi lõpus, selle esimese omaniku oli I. Abdülhamidi peaministri Izzet Mehmed Paša, ja 1840. aastal ostis selle Kıbrıslı Mehmed Emin Paša, kes andis sellele praeguse nime. Türgi Vikipeedi järgi on see yalı, mille rannajoon on 64 meetrit, ja seega on sellel kõige laiem fassaad Bosporusel. Parimalt säilinud osa on esileht; sinna pääseb aia poolt neljakolmnurgaga varjualusega. Vaadates laevast, pöörake tähelepanu sellele, kuidas fassaadi on kaunistatud väljendustega ja kuidas pikkadel aknatel on ühtne joon. Veidi põhjemal, Kanlica ja Anadoluhisarı vahel, asub Hekimbaşı Salih Efendi yalı. See yalı sai nime 1850. aastatel selle ostnud Salih Efendilt, kes oli Abdülmecidi ajal arst. TDV kirjutab, et see yalı on tuntud eelkõige oma lilleaedade ja tsitruspuude poolest, ja et siin kasvatatud nelgid ja roosid 1995. aasta tulekahjus sai hoonest suur osa kahjustada; 1998. aastal alanud renoveerimisel võeti lähtepunktiks mitte tulekahjuste eelne välimus, vaid 1890. aastate väljanägemine. See villa peegeldab ka Dolmabahçe paleviga algavat lääne mõju. TDV (Türk Dil Kurumu) märgib, et 19. sajandil ehitati uhkeid kiviville, mis olid varustatud kõigi neoklassitsismi stiili elementidega, kus kasutati marmorit, ja klassikaline fassaadikujundus muutus lääne mõjutuste tõttu. Merelt vaadates on kõige lihtsam seda muutust näha, kui näete kõrval üksteiselt puidust, väljendunud rõdude ja kivist, sambaga, sümmeetrilist villat. Mehtabiye (kuuküla) ja gurub köşkü (päikeseloojangu paviljon) ning elu lõpp.

Villa ei koosnenud ainult peamajadest. Genim selgitab, et Rumeli poolsaare villadel oli kuuküla ja Anadou poolsaare villadel päikeseloojangu paviljon. Nendes väikestes paviljonides, mis olid nime järgi mõeldud, vaadati kas kuuvalgust või päikeseloojangut vastaselt. Mõelge Boğaz'i (Istanbulist läbi voolav kitsas) kahe kaldale valgust: Anadou poolsaarel, mis on suunatud läänele, on nähtav päikeseloojang, samas kui Rumeli poolsaarel paistab kuuvalgus veepeal. See eluviis lõppes 20. sajandi alguses. TDV kirjutab, et I maailmasõja lõpp tõi kaasa ka rannikuäärse eluviisi lõpu. Majanduslike raskuste tõttu ei suutnud perekonnad enam oma villade eest hoolitseda; enamik rannahooneid ja villaid müüdi, neist paljud muutusid oma algse eesmärgi ja planeeringu vastaseks, osa hävis tulekahjude tõttu. Tulekahjud, mis on puidu vältimatu vaenlane, olid peamine põhjus, miks Boğaz kaotas palju villaid. Boğaziçi seadus ja kaitse.

Tänapäeval on villade ja nende ümbruste kaitse peamine raamistik 18. novembril 1983 vastu võetud ja 22. novembril 1983 ametlikus väljaandes avaldatud seadus nr 2960, tuntud kui Boğaziçi seadus. Selle seaduse eesmärk on kaitsta ja arendada Boğaziçi piirkonna kultuurilisi ja ajaloolisi väärtusi ning looduslikku ilu, võttes arvesse avalikku huvi, ning piirata hoonestamist, mis suurendab elanike tihedust. Seadus jagab piirkonna kihtideks. Ranniku ja rannajoone taga on vaatepiirkond, selle taga on tagamaastiku piirkond ja kõige väljaspool on mõjupiirkond. Üldiste sätete hulka kuuluvad, et Boğaziçi piirkonnas võib rann Çengelköy-İstinye liini kulgeb läbi kahe ranniku vahel, möödes Çengelköyst, Arnavutköyst, Bebekist, Kandillist, Anadolu Hisarist, Kanlıcast, Emirganist ja İstinyest. Bebek-Emirgan liini, mis töötab nädalavahetustel, peatub ka Anadolu Hisaris ja Kanlıcas.

  • Laevasõitude ajakavad võivad muutuda, seega kontrollige uusimaid teavet Şehir Hatları veebisaidilt.
  • Kui soovite rannikul jalutada, on Rumeli rannikul Bebekist Rumeli Hisari ja Emirgani ulatuv rannarajoon hea valik.
  • Emirganis asuv Şerifler Yalısı on TDV-i sõnul ka teekonnaliin, mis kulgeb mere ja teekonna vahel, seega võite fassaadi näha kõnniteelt.
  • Ingliskeelne Wikipedia nimetab seda 1780. aastal ehitatud villat Rumeli ranniku vanima säilinud villana; TDV-i andmetel kuulub see Kultuuriministeeriumile.
  • Arnavutköys asuv rannarajoon, mis valmis 1980. aastate alguses, kulgeb samuti villade ees.
  • Anadolu rannikul asuvad villad on tavaliselt mere ja tee vahel, seega näete maalt sageli ainult aiaid.
  • Kandilli, Kanlıca ja Çengelköy villade vaatlemine on palju parem vastaselt rannikult, eriti Bebekist ja Rumeli Hisari rannikult.
  • Sadberk Hanım muuseum, mis asub Büyükderes, on koht, kus saate villadele kõige lähemal olla.
  • Muuseumi peahoone on 19. sajandi lõpus ehitatud Azaryan villa, mis restaureeriti arhitekti Sedad Hakkı Eldemi juhendamisel aastatel 1978-1980 ja avati 14. oktoobril 1980. aastal Türgi esimese eramuuseumina.
  • Muuseumi külastades pöörake tähelepanu nii kollektsioonile kui ka tubade suurus, treppidele ja sellest, kuidas akendest avaneb vaade Bosporusele.
  • Kui soovite näha suurejoonelist rannahoonet, on Anadolu rannikul asuvad Küçüksu palee ja Beylerbeyi palee samuti külastamiseks avatud.
  • Kontrollige nende ametlikelt veebisaitidelt uusimaid külastuspäevi ja -aegu.

Praktilised näpunäited:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar