Kuidas pealinna rajada?

Ankara, mis teada, sai pealinnaks 1923. aastal ja oli tol ajal väike linn, kus elas umbes 30 000 inimest, asudes kindluse jalamil. Viieteist aasta jooksul ehitati sinna puiesteid, ministeriume, raudteejaam, ooper, ülikool ja saatkonnad; linn muutus riigi arhitektuurilise väljendusvahendina. Tänapäeval, kui te jalutate Ulusist Kizilayni, võite näha selle programmi kaht erinevat väljendusviisi.

Esimene viis on esimese rahvusliku arhitektuuri stiil. See stiil, mis tekkis Ottomani impeeriumi viimastel aastatel ja leidis väljendust Ankarasse kolinud arhitektide loomingus, ühendab Seljukide ja Ottomani impeeriumi elemente (kõrged kaared, fritaž, rikkalik dekoratsioon, kuppel) kaasaegsetesse avalikesse hoonetesse. Uluses asuvad Vedat Teki teine parlamendihoone (1924) ja Kemaleddini valmis ehitatud Ankara Palas (1927), Arif Hikmet Koyunoğlu etnograafiamuuseum (1928) ja Türgi maja (praegune maali- ja skulptuurimuuseum, 1930), itaallase Giulio Mongeri pangahooned (Ziraat Bankası, 1929 ja İş Bankası) on selle stiili kõige ilusamad näited. Kõik need asuvad üksteise lähedal ja tänapäeval saate enamikku neist külastada muuseumina või avaliku hoonena.

Teine viis on 1930. aastate modernism. Noor Vabariik pööras oma pilgu Euroopa suunas, ka arhitektuuris. Saksa ja Austria arhitektid (Clemens Holzmeister, Ernst Egli, Bruno Taut, Paul Bonatz) loobusid keerukast dekoratsioonist ja lõid ministeriumidesse, koolidesse ja muudesse avalikesse hoonetesse lihtsaid, funktsionaalseid ja monumentaalseid vorme. Sıhhiyes asub Tauti loodud keele- ja geograafiafakulteet (1937), ministeriumide piirkonnas Holzmeisteri ministeriumikompleks ja uus parlamendihoone (ehitatud 1938), Uluses Şevki Balmumcu loodud näitusemaja (1933), mida Bonatz muutis ooperiks (1948), Şekip Akalını raudteejaam (1937) on selle perioodi esindajaid. Lihtsad fassaadid, pikad horisontaalsed jooned ja kivikatteid näete kõikjal.

Et neid kahte stiili koos näha, piisab, kui jalutada Atatürk bulvaril, mis ulatub Ulusest Çankayani. Linn on ajaloo jooksul kasvanud põhja-lõuna suunas. Uluses näete kupoleid ja fritaži, Sıhhiyes lihtsat modernismi, Kizilay 1950. aastate korterelamuid, Kavaklıdere saatkonnad ja Çankayas ametiasutusi. Linn ise on kronoloogiline näitus.

Kui küs