Ajaofia viisteist sajandit.

Sultanahmeti väljakul asub Sultanahmeti mošee ühe külje ja Ayasofja teise külje. Ayasofja silmapaistvad tunnused on selle roosakaspunased seinad, neli minaretti ja suur kuppel. Praegune hoone avati aastal 537, mis tähendab, et see on seisnud üle viieteist sajandit. Selle pika aja jooksul oli see impeeriumi pealinna suurim palvetekoht. Selle kupel on mitu korda kokkuvarisenud ja taastatud. Pärast aastat 1453 muudeti see mošeeks, 1934. aastal sai sellest muuseum ja 2020. aastal avati see uuesti palvete jaoks. Selle ametlik nimi on Ayasofya-i Kebir Cami-i Serif. Selles artiklis jutustame hoone loo, näidates, millised jäljed igast ajast täna näha on, ja anname ülevaate sellest, kuidas Ayasofjat mošeeena külastada. Keskendume hoonele iseendale ja selle dokumenteeritud ajaloole, mitte poliitilistele aruteludele.

Kolm hoonet samal kohal

Ayasofja asub ajaloolise poolsaare esimesel künkal, vana linna keskel. Sellel kohal asuva esimese hoone ehitas 4. sajandi alguses puidust katusega basiilika. Seda omistatakse tavaliselt keiser Konstantinos Suurele, kuid TDV islami entsüklopeedia kohaselt valmis see tegelikult tema poja, keiser Konstantinos II valitsusajal ja avati 15. veebruaril 360. aastal. See hävis 404. aastal toimunud mässi ajal tekkinud tulekahjus. Keiser Theodosios II lasi selle viie kärajaga uuesti ehitada ja teine hoone avati 10. oktoobril 415. aastal. Ka see teine hoone hävis jaanuaris 532. aastal toimunud Nika mässus, koos paljude teiste hoonetega, sealhulgas osa paleest. Teise hoone jäänuseid saab tänapäeval näha. 1930. aastate keskel avastasid saksa arheoloog Alfons Maria Schneideri juhitud kaevetööd lääneõuel sambad, kapitealid ja reljeefidega marmorblokid. Need osad on nähtavad peamisesse sissepääsu juures ja aias. Kaevetööd näitasid ka, et teise hoone põrand oli umbes kaks meetrit madalam kui praegune. Kui lähenete sissepääsule, vaadake neid kive kaevetöökohal. Need kivid on kõige paremad tõendid sellest, et praegune Ayasofja on kolmas hoone, mis on ehitatud samale kohale.

Kuppel, mis valmis viie aastaga

Nika mässu järel soovis keiser Justinianus I ehitada suurema ja erineva hoone. Ta andis töö kahele Anatooli päritolu arhitektile: Trallesist (praegune Aydın) pärit Anthemiosele ja Miletosest pärit Isidorosele. Materjale Kuppel on ida- ja lääne poolt madalamate ja väiksemate poolkupplitega, samas põhja- ja lõuna poolt galeriides paiknevate sambaste, kaarte ja võlvidega. Selle tulemusena tekkis nelja suure sambaga toetatud kupli all ühtne ruum, mis täitis kogu sisepinda. Mõned numbrid annavad parema ülevaate. Hoone on umbes 100 meetri pikkune ja 70 meetri lai. Kuppel ulatub maapinnast 55,60 meetri kõrgusele, ja kuna seda on sajandite jooksul remonteeritud, ei ole see enam täiuslik ring, vaid läheneb ellipsile, mistõttu selle siseläbimõõt on 30,80 kuni 32,60 meetri vahel. Kupli tipust alla laskuvad nelikümmend ribi, mis kulgevad akende vahelt pandantiividele, kannavad kaalu nagu vihmavarju nöörid, suunates selle sambastele. Hoones on 107 sambast, millest 40 asub alumisel korrusel ja 67 galeriikorrusel. Enamik neist on ühest tükist ja pärit vanematest ehitistest. Sisepinnad on kaetud mitmesuguste marmoridega ja porfüüriga. Mõned marmorplaatide on lõigatud pooleks ja asetatud kõrvale, moodustades sümmeetrilisi mustreid, mis meenutavad avatud raamatu lehti. Pöörake eriti tähelepanu nendele plaatidele sisepoolse eesruumi seintel. Nagu TDV rõhutab, on selle kaalu kandmine alati olnud ehitisele väljakutse. Just suured tugiseinad, mis lisati nii Bütsantsi kui ka Ottomani perioodil, on säilitanud Hagia Sophia tänapäevani. Kui te hoone ümber ringiteete ja näete neid pakse, kaldeid massiive, mis on vastu seinale toetatud, siis pidage meeles, et te näete umbes viieteist sajandi pikkuse konstruktsioonivõitluse jälgi.

**Kuppel: Varisemine ja Taastamine**

Kuppel läbis oma esimese suure proovikatsed umbes kahekümnendal aastal pärast valmimist. 557. aasta maavärina mõjul kukkus 7. mail 558. aastal kupli idaosa kokku. Remondi eest vastutas esimese arhitekti Isidore poeg, noor Isidore. Ta ehitas kupli umbes 6,25 meetrit kõrgemaks kui varem ja kasutas ehituses kergemaid materjale. Hoone avati uuesti 24. detsembril 562. Kupli põhja ümbritsevad nelikümmend akent, mis nii leevendavad kaalu kui ka valgustavad sisepinda. Järgmiste sajandite jooksul ei jätnud maavärnad hoonet rahule. 869. aasta maavärinas tekkis kuplil pragusid, mis parandati järgmisel aastal. 986. aasta maavärinas kukkus kupli osa uuesti TDV-sse (Türk Dünyası Vakfı) kohaselt oli Hagia Sophia aastatel 1453–1934 linna peamine mošee. Esimene minaret ehitati puidust, selle alumine osa asus läänes asuva poolkuplit kõrval olevate kahe väikese torni lõunaosas. See püsis kuni 1574. aasta renoveerimiseni. Tänapäeval punaste tellistest valmistatud minaret, mis paistab teistest erineva, omistatakse Fatihi ajale, kuid TDV arvates on tõenäolisem, et see ehitati II. Bayezidi valitsusajal. Kanuni Sultani Suleymani ajal toodi Budapestist kaks pronksist küünlaid, millele kirjutati luuletuslikud tekstid, ja need paigaldati 1526. aastal mihrabile mõlemale küljele. Mihrabile vaadates näete neid tänapäevani. Ramadanis, eriti teravih-palvetel, ning kuningate osalusel toimuvatel Qadr-öötel ja pühade palvetel võõrustas Hagia Sophia suurt kogukonda. TDV märgib, et ka kohalikud elasid kaasa mošee hooldusele, lootes asutades selleks vääringuid. Mihrabile paremal asuvas koridoris asuvad 17. sajandi keraamilised plaadid, mis kujutavad Kaabat ja Medinat, on selliste vääringute mälestuseks.

Mimar Sinani tugipostid ja mausoleedid:

II. Selimi valitsusajal pöörati Hagia Sophia'le suurt tähelepanu. Ehitist ümbritsevad ja sellele kahju tekitavad majad lammutati. Mimar Sinan tugevdas ehitist väljast tugipostidega, et vältida kokkuvarisemist. Tänapäeval on osa ehitise nelja külje paksud tugiseinad Bizantist, osa aga Ottomaani ajast. Samal ajal ehitati veel üks minaret. TDV arvab, et oleks õige omistada üks kivist minaret Mimar Sinanile, kuna see sarnaneb Edirne'is asuvate Selimiye minaretidega. III. Muradi valitsusajal lisati veel kaks minareti, ehitati minbar, kõrgem platvorm ja rõdu. Bergamast toodi kaks suurt marmorist kuubikuid, mis olid valmistatud ühest tükist, ja paigaldati mošee sisse. Sel ajal alustati ka sultanite mausoleedide ehitamist Hagia Sophia ümbruses. Esimene mausoleum on pühendatud II. Selimile. Ehitustööd alustati 1573–1574, kuid sultan suri enne, et mausoleum valmis, seega maeti ta esialgu samal alal asuvasse telki. Pärast mausoleumi valmimise 1576–1577. aastal, teisaldati tema säilmed sinna. Mimar Sinani looming, mausoleum on väljast ruudukujuline, mille nurgad on siledad, seest aga kaheksa-küljeline galeriiga ja kaetud kahe kuppeliga. Sisepõrandal asuva var Sultan annetas Hagia Sofia (Püha Sofia) kiriku hooldamiseks Cağaloğlu hammamile. 1740. aastal lisati hoovi elegantne purskkaev, algkool ja tagaküljele söökla. Söökla lai rikkalikult kaunistatud ukse on üks ilusam näide türki baroki stiilist. Need lisatõendid olid kirjutatud Darüssaade agaks Moralı Beşir Agaks. Sultan Abdülmecidi käsul tegi šveitsi arhitekt Gaspare Fossati 1847–1849. aastal kõige ulatuslikum renoveerimine. Kupp, võlvid ja sambad tugevdati, ehitati uus sultanile mõeldud ruum ja uus sultanile mõeldud galerii, ning hoovi ukse kõrvale lisati kellatorn. Umbes 7,5 meetri läbimõõduga suured ümmargused plaadid, mis on täna interjööri igast kohast nähtavad, paigaldati selle renoveerimise ajal. Need plaadid, mis on kirjutatud Kazasker Mustafa İzzet Efendi käsikirjas, kannavad nimesid "Allah", "prohvet Muhammad", "neli kalifit" ja "Hz. Hasan" ja "Hz. Hüseyin". Renoveerimise ajal avati ja taastati seinte ja võlvide mosaiikide pinnad. Hoone avati taas 13. juulil 1849 pidulikul tseremoonial. 1894. aasta maavärinas tekkisid seintele pragud ja mõned mosaiikpinnad kukkusid maha koos krohviga.

Muuseumiaeg

Hagia Sofia muudeti 24. novembril 1934 valitsuse määrusega kirikust muuseumiks ja avati 1. veebruaril 1935 külastajatele. Sel ajal eemaldati põrandalt vaibad. Thomas Whittemore, kes sai 1931. aastal Ameerika Bütsantsi Instituudi nimel luba, alustas mosaiikide taastamistöid, mis kestsid kuni 1970. aastani. 1930. aastatel eemaldatud suured plaadid paigaldati hiljem tagasi. Fatihi poolt asutatud ja hiljem palju muutusi läbi teinud teaduskolledži hoone lammutati 1936. aastal. Alates 1985. aastast puhastati selle koha maa ja avati vundamendid ning 2017. aastal alustati teaduskolledži taastamistööd, mis vastavad algsele kujule. Muuseumiajal avati sultanile mõeldud galerii lühikeseks ajaks 1980. aastal ja uuesti 1991. aastal, mistõttu Hagia Sofia hakkas osaliselt taas teenima kirikuna.

Alates 2020. aastast taas kirik

Juulis 2020 tühistas Riiginõukogu 24. novembril 1934. aasta määruse ning 10. juulil 2020 välja antud presidendi määrusega otsustati, et Hagia Sofia antakse Diyanet İşleri Başkan Enne külastuse, kontrollige ametlikest teadetest praeguseid piletihindade ja külastusreeglite kohta.
Hagia Sophia on tänapäeval eelkõige mošee ja teie külastus peaks seda arvesse võtma. Palun pange tähele järgmist:

• Palvetundidel on palvamine prioriteetne. Planeerige oma külastus palvetundide vaheaegadele ja vältige reede pärastlõunasid.
• Naiste jaoks on soovitatav peasalli kandmine ning kõigi jaoks on soovitatav kandida tagasihoidlikku riietust, mis katab õlad ja põlved.
• Eemaldage jalatsid enne harimisse (palvealasse) sisenemist ja ärge kõndige mattide peal jalatsitega.
• Olege sees vaikne, ärge käige palvetavate inimeste ees ja pildistamisel püüdkete vältida palvetavaid inimesi kaadris.
• Kui soovite rahvastikust eemale jääda, on hommikutundidel tavaliselt vaiksem.
• Lisateavet mošeekülastuste kohta leiate Radarist artiklist "Mida peate mošeekülastusel teada".

**Mida vaadata:**

Olenemata sellest, millisel korrusel te olete, vaadake kõigepealt ülesse kuplile. Kupli põhjas asuvad nelikümmend akent on pärand aastast, kui see ümber ehitati. Akendest paistev valgus voolab läbi kuplit toetavate ribide vahelt, luues mulje, et kuppel ei puuduta maad. Kupli neljas nurgas asuvad pandantiividel on osmanide ajastul kuldunud dekoratsioonidega tiibade kujud.
Vaadake mihrabit (palve suuna näitaja). Kuna hoone telg ei lange täpselt palve suunaga, asub mihrab mitte täpselt apsise keskel, vaid veidi paremal. Mihrabi mõlemal küljel on kanunis (16. sajand) Budapestist toodud pronksist küünlad ja paremal on sultaan Murad III ajast pärit marmorist minbar (kõrge platvorm imami jaoks).
Lõunapoolsel küljel, mihrabisse suundudes, näete marmorist müügikohaplatvormi, mis asub umbes kolm meetrit maapinnast. Platvormi kõrval on ruudukujuline ala, mis on moodustatud erinevatest värvilistest kivide ringidest. Bizantiooni ajastul troonimisrituaalidega seostatud alas on kuusteist erinevat värvi ringi.
Lääne sissepääse lähedal asuvad kaks suurt marmorist anumit, mis toodi sultaan Murad III ajal Bergamast. Üks neist, mis pärineb hellenistlikust ajast, mahutab umbes 1200 liitrit.
Lõunapoolsel küljel otsige sultaan Mahmud I raamatukogu pronksist piirdeaeda. Uurige lähedalt kaheksa suurt tahvlit, mis on seina küljes, need on osmanide kalligraafia monumentaals 1847–1849. aastal tehtud renoveerimistööde käigus selgus, et see ei ole tegelik haud, vaid mälestusmärk. Väljas on palju vaatamist. Vaadake pilareid, I. Mahmudi siseõue pursikese dekoratiivseid elemente, lastekooli ja mausoleume. Eriliselt uurige II. Selimi mausoleumi siseõue kaunistusi, võrreldes neid vasakul olevate replikatega. Peamisesse sissepääsu lähedal asuvatel väljakaevamiste alal asuvad kivid on jäänused teisest ehitusest.
**Ümbrusest ringkäik**

Ayasofjat saab külastada koos paljude teiste Sultanahmeti lähedal asuvate objektidega. Ayasofja ja Sultanahmeti mošee vahel asub Mimar Sinani poolt Hürrem Sultani jaoks 1556–1557. aastal ehitatud Haseki Hürrem Sultani vannid. Need vannid, kus on eraldi osad naistele ja meestele, on üksteise kõrval ja samas suuruses. Need asuvad lähedal antiiksete Zeuksippose vannide jäänustele ja on alates 2011. aastast taas avatud kui avalikud vannid. Tagaküljel asub Topkapi palee Bab-ı Hümayuni värav. Teisel pool platsi asuvad Sultanahmeti mošee ja veidi kaugemal Yerebatani reservuaar. Kui kavatsete selle piirkonnale terve päeva pühendada, pakub Radar "Klassikuline Sultanahmeti päev" – marsruut, mis ulatub Hipodroomist Süleymaniye'ni. Neile, kes soovivad rohkem uurida Bütsantsi ajastu ehitisi, on olemas marsruut "Jäägid Bütsantsi Istanbulist". Kui soovite Mimar Sinani teisi ehitisi uurida, alustades tema Ayasofja pilareist, lugege artiklit "Mimar Sinan: õpilasest meistriks", mis räägib sellest loost. Topkapi palee põhjalikuks külastamiseks vaadake artiklit "Topkapi palee: õue hauale".
Viimane soovitus: vaadake Ayasofjat mitte ainult seest, vaid ka kaugelt. Sultanahmeti platsilt Sultanahmeti mošee poolt või Galatast vaadates näete kõige paremini selle siluetti – kuppel ja neli minaretit, mis lisati osmanide ajal – ja mõistate, et see on 15 sajandi teose.

Allikad:

• TDV Islam Ansiklopedia, Ayasofja artikkel, https://islamansiklopedisi.org.tr/ayasofya
• TDV Islam Ansiklopedia, Selim II mausoleum, https://islamansiklopedisi.org.tr/selim-ii-turbesi
• İBB Kultuuripärand, Ayasofja mausoleed (II. Selimi mausoleum), https://kulturelmiras.ibb.istanbul/ayasofya-turbeleri-ii-selim-turbesi/
• İBB Kultuuripärand, Haseki Hürrem Sultani vannid, https://kulturelmiras.ibb.istanbul/hase