Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Ankarast nime saanud loomad: kass, kits ja küür.

Peaaegu kõigis maailma keeltes viitab sõna "angora" pehmusele; seda võib kohata kampsuni sildil, kasside võistluste nimekirjas või kitsede farmide nimedes.

Radar TürkiyeRadar Türkiye30 Eylül 202631
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Ankarast nime saanud loomad: kass, kits ja küür.

"Angora" sõna tekitab peaaegu igas keeles pehmuse assotsiatsioone; see võib esineda kampsuni sildil, kasside võistluse nimekirjas või kitsede farmi nimes. Sõna päritolu on linn, ja see linn on Ankara. Sellel stepilinnal, mida sajanditeks läänekeeltes "Angora" nime all tuntakse, on kolmele loomale nime andnud: pika karvaga valge kass, mohäärkiis ja kanaliha, millest kampsuneid õmmelda. Kõiki kolme kasvatatakse täna üle maailma, ja kõigi kolme päritolu on kujunenud Kesk-Anatoolia karmides talvedes ja kuivades suvedes. See tekst räägib nende kolme looma lugu ja, mis kõige olulisem, ütleb, kus neid täna Ankaras näha võib. Linna nimi, kolme looma perekonnanimi.

Antikajast pärit linn, mis kandis nime Ankyra, sai türklaste ajastul nimeks Engürü ja Euroopa kaartidel "Angora". Lääne maailm tundis linna selle nimega kuni aastani 1930. Loomad, mis on levinud üle maailma mohääri, sulgede ja villa kaudu, kannavad seetõttu nime "Angora". Tegelikult on kolmel loomal ühine mitte ainult nimi, vaid ka pikk ja läikiv karv. Ankara Arenguagentuuri mohääri kohta käiv raamat kirjutab, et kits on kohastunud piirkonna pinnase ja kliimatingimustega, omandades oma praeguse välimuse ja mohääriomadused. Kasside ja kanade puhul on sarnane tulemus saavutatud tänu samale stepikliimale ja sajanditepikkusele parimate karvaloomade kasvatamisele. Kõiki kolme kasvatatakse täna maailmas palju rohkem teistes riikides kui Ankaras; ühe selle teksti eesmärgi on neid nende algsele kodumaale tagasi kutsuda. Ankara kass, paleede ja tänavate valge lemmik.

Ankara kass on üks vanimaid pika karvaga kassitõusid. Pika karvaga kasse hakati 16. sajandi lõpus Anatooliast, Iraanist ja Venemaalt Inglismaale ja Prantsusmaale tooma; 17. sajandil oli Ankara kass Euroopas juba eraldi tõuna tunnustatud. Türklaste allikate kohaselt olid neid esimesena toodud meremehed, ja 18. sajandil oli kass Euroopa aadlike seas väga populaarne. Seejärel järgnes pikk segadus: Ankara kass ja Iraani kass segunesid nii palju, et 1788. aastal kasutas Charles Catton kahte nime sama tõu kohta, ja 1903. aastal kirjutas Frances Simpson, et nende vahe on väga väike. Tõu algupärane vorm säilitati linnas, mille järgi see oma nime sai. Atatürk'i metsa- ja põllumajandusfarmis asutati 1933. aastal loomaaed, mis avati ametlikult 29. oktoobril 1940. Selle looma Ankara kass, mis temaatilis ja geneetiliselt oluline omadus on valge karv ja sinised silmad, mis võivad põhjustada kaasündinud kurtust. Seetõttu on valge karvaga ja siniste silmadega kasside seas kurtus levinum. Iseloomult on need kassid mängulised, intelligentsed ja aktiivsed; nad armastavad ronida ja moodustavad tihti tugeva sideme ühe inimesega peres. Erinevalt Van kassidest ei armasta nad vett.

Kus täna Ankara kassidega kohtuda?

Atatürk'i metsa- ja põllumajandusfarmis asuv loomaaed suleti 26. augustil 2013 renoveerimise tõttu ja seda ei avata enam. Enamik loomi viidi Gazianteppi. Praegu asuvad Ankara kassid Pursakaris. Pursakari omavalitsuse poolt 2017. aastal loodud Ankara kasside kaitse-, säilitus- ja tutvustuskeskus, nagu Anadolu Ajansi teatas, koosneb seitsmest osast, sealhulgas isaste ja emaste kasside alad, sünnitusruum ja kliinik, ja asub 2000 ruutmeetri suurusel alal. Keskuses elab 50 kassist, millest 40 on emased, ja sellel on võimalus igal aastal 120 poega. Keskus võtab vastu kooligruppe ja külastajaid; kassipoegade eest on makstud esimesed söömiskulud ja need antakse edasi uutesse kodudesse. Keskuse esimese elaniku seas olnud kaks kassipoega, Kılıç ja Seymen, viidi Istanbulisse, Hagia Sophia kirikusse, ja nende järeltulijad elavad keskuses edasi. Pursakaris asuv Endemik Vadi on ainus koht Ankaras, kus saab puhta tõupuuduvat Ankara kassipoega näha vabalt ringi liikumas, mitte puurides. Külastuspäevade ja -aegade kohta vaadake omavalitsuse veebilehte. Selle tõupuuduvate loomade teaduslik kaitse on Ankara Ülikooli veterinaarmeditsiini fakulteti ülesanne. Fakulteti zootehnika osakond alustas 2000. aastate lõpus katsekeskuse loomise algatuse selle ohustatud kassitõu jaoks. Fatih Atasoy ütles sel ajal, et enamik jäänud kassid elasid Atatürk'i metsa- ja põllumajandusfarmis ja mõned Ankara perekondade kodudes. Tänapäeval jätkab fakultet seda tõu uurimist Dışkapı linnajaamas.

Ankara lamm ja mohäär – linna rikastav kiud.

Ankara Arenguagentuuri raamatus "Ankara lamm, mohäär ja linane" seisab, et lamm viidi 13. sajandil türklaste poolt Hazarimerest Ankarasse ja selle ümbrusse, kohandudes piirkonna pinnase ja kliimaga, et saada oma praegune mohäär. 1838. aastani kasvatati seda ainult Anatoalias. 15. sajandist alates arenes Ankaras tugev tööstus, mis põhines mohäärist valmistatud kangatel. P Lamba (Ankara keha) levikimine alguses on kingituste ahel. Raamatu järgi on esimene Ankara keha, mis Anatooliast väljapoole jõudis, paar, mille keiser Suleiman I kinkis 1541. aastal Rooma-Saksamaa keisrile Charles V-le. 1836. aastal viis kolonel Henderson Lõuna-Aafrikasse karja, mis koosnes ühest emakesest ja kaheteistest isasloomadest, mis andis alguse tiftikeha kasvatamisele selles riigis. 1849. aastal kinkiti James Davisile, kes oli tekstiilispetsialist, üheksa keha, mis aitasid rajada tekstiilikasvatuse Ameerikas. 1856. aastal järgnes Austraalia. Tänapäeval on enam kui pool maailma tiftikeha toodangust Lõuna-Aafrikas. Keha ise on väikesekesene: isased kaaluvad 35–55 kg ja emased 30–40 kg. Emased annavad aastas 3–4 kg ja isased 4–6 kg tifti, ja neid karjatakse kaks korda aastas. Need numbrid räägivad tõusude ja languste loo. 60. aastatel oli Türgis kuus miljonit Ankara keha ja 1959. aastal moodustas tifti üksi 4,56% riigi ekspordist. 2009. aastal oli arv vähenenud 147 000-ni. 1930. aastal loodud Türgi Tiftiühing avas 1933. aastal Lalahanis näidisfarm ja 1969. aastal loodud Tiftikbirlik ostis riigi nimel tifti. Tänapäeval jagab põllumajandus- ja metsandusministeeriumi 2020. aastal käivitatud projekt karjadele seemne-isaseid ja elektrilisi karjajaid. TÜIK-i 2021. aasta andmetel on Türgis 289 555 Ankara keha, millest 220 229 asub Ankaras, ja 330 tonnist riigi tifti toodangust pärineb sealt. Anadolu Ajansi andmetel on arv Ankaras kasvanud 2008. aastal 66 000-lt 2020. aastal 166 000-ni. Kui soovite kehasid näha, siis suunduge Ayaşi, Beypazarı, Güdül ja Nallıhani küladesse, kus neid kõige rohkem kasvatatakse. Kevad on karjatamise aeg; sel ajal võib külateedel kohata karja, mille vill on piimhõbedane ja mis ulatub kuni pahkluani – see on üks Ankara vanimaid maastikke.

Ankara kanaroodu:
Ankara Kaubanduskeskuse teabepaber algab valeväljakuulutusega: kuigi seda nimetatakse Ankara kanarooduks, ei kasvatata seda ei Türgis ega isegi Ankaras. See kanarood on teadaolevalt vanim kanarood ja ainus, mida kasvatatakse ainult selle villa pärast. Esmak Angora-tõugu küülikute hooldamine on keeruline; kui nende karvu ei harjata iga päev, tekivad sõlmed. Lisaks võib loom enda karvu sisse neelata, mis põhjustab seedetrakti ummistuse ja võib olla eluohtlik. Järgmise nädala jooksul pärast sünnitust on need loomad eriti haavatavad külma tõttu.

Tagasitulek Türkiisse oli pikk ja raske. Kui kohalik tekstiilitööstus hakkas 1990. aastatel angora villa kasutama, kasvas impordimahud 1995. aastal 105 tonnini. Samal aastal asutas ettevõtja Kırşehiris esimese farmi, tuues sinna Saksamaalt 40 küülikut. 1999. aastal toodi TÜBİTAK-i, Erciyesi Ülikooli veterinaariakonna ja Ankara linnulauad uurimisinstituudi toetusel Prantsusmaalt 56 emast ja 6 isast küülikut; see kari Kayseris sai tõu geneetilise pärandi säilitamise keskuseks Türgis. Ege Ülikooli 2007. aastal avaldatud uuringus loeti 17 provintsis 42 ettevõtet, kes kasvatasid neid küülikuid. Uuringus märgiti, et keskmine aastane villasaak oli 642 grammi, ning esile toodi selliseid probleeme nagu puudulik teadmiste tase, kvaliteetse sööda kättesaadavuse puudus ja villasaaduste turustamise raskused. Teabepaberis rõhutatakse, et küülikud annavad parima saagi 1100–2000 meetri kõrgusel ja et elamite temperatuur peaks olema 5–15 kraadi vahemikus. Ankara ümbruse kõrgustik ja kliima on seega endiselt sobiv keskkond nende loomade jaoks. Kuid tänapäeval on neid Ankaras näha üsna haruldane; kõige tõenäolisem koht, kus neid kohata, on kas uurimiskari või väike perefarmi.

Ankaras on võimatu ühel päeval kõiki kolme looma näha, kuid kaks päeva on piisav. Esimesel päeval külastage Pursakaris asuvat kassihoolduskeskust. Enne külastust küsige omavalitsuselt teavet kasside väljasõidu aegade ja külastusreeglite kohta ning ärge võtke kasse kätt, enne kui olete selle kohta töötajalt luba saanud. Seejärel suunduge Ulusesse ja jalutage Suluhani ja bedesteni ümbruses. Seal asuvad hansad, kus sajandite jooksul toimusid kaubanduslikud tehingud, ja Koç Ülikooli VEKAM-i väljaanded räägivad nende tänavate ajaloost. Teisel päeval pühendage päev Ayaşi, Beypazarı, Güdül ja Nallihani suunas. Küülikuid karjitakse aastas kaks korda, millest üks on kevadel. Enne karja lähenemist küsige karjase käest, ärge lähedage koeri, enne kui olete nad kaugelt ära tunnistanud Allikad

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar